Supermaitsvad ja lihtsad läätsepallid (gluteenivabad)

Tasub falafelidele puhkust anda, sest need läätsepallid on lihtsalt imelised. Kohe ütlen, miks:

1) Need on nii-nii maitsvad ja ülihea tekstuuriga. Ei mingit ballasti, ainult puhas lääts, maitseained, sibul, küüslauk ja kaerajahu.
2) Need sisaldavad ainult 6 koostisosa (kui loed ka soola). On suur tõenäousus, et sul pole vaja nende maitsvate pallikeste valmistamiseks eraldi poodi minna.
3) Need on gluteenivabad! Nii-et ka gluteeni vältivad inimesed saavad nendega maiustada.
4) Need on ääretult universaalsed, sobides soojalt nii punase pastakastmega spagettide juurde, valge kastmega kartulipudru juurde või külmalt snäkina. Ka hot-dogi või pita saia vahel peaksid need väga mõnusad olema.
5) Nende tegemine on tõepoolest lihtne, seetõttu sobivad need hästi ka argiõhtuks.

On ka üks põhjus, miks antud läätsepallid pole nii head. Nimelt kohe peale nende valmistamist hakkad sa suure tõenäoususega kahetsema, et topeltkogust ei teinud.

Kui soovid juba kiirelt retsepti kaeda, siis keri kohe heaga allapoole, sest enne ma pajataksin hästi natuke meie hiljutisest Ungari reisist.

Nimelt kutsuti meid Budapesti oktoobri alguses UH Festi ja Eesti Instituudi poolt. Kokkama, linnaga tutvuma ja festivalil meie bändiga (Neoandertals) esinema. Esimesel oktoobril asusime hommikul vara teele. Rändasime auto, rongi ja lennukiga. Õhtul hilja olime Budapestis. Meid viidi ühte armsasse hotelli kesklinnas, millest sai meie kodu mitmeks ööks ja päevaks. Siinkohal pean mainima, et reisimine ise ehk siis see otsene liikumise pool ja sellega kaasnev (turvakontrollid jne), väsitab ikka hirmsasti, eriti, kui sul on suured pillikohvrid. Aga saime mõned tunnid kosutavat und ja järgmisel hommikul kell 10 pidin juba kokkamas olema.

Mõnisada meetrit meie hotellist eemal asus üks väikene kompleks, kuhu kuulub näiteks väliturg, käsitööõllede baar ja mõned vabad ruumid. Seal vabades ruumides kokkavad pühapäeviti vabatahtlikud ülemaailmse, USA-st alguse saanud organisatsiooni Food Not Bombs raames kodututele süüa. Eelmisel päeval käivad nad supermarketites kogumas toitu, mis muidu ära visataks. Ehk siis natuke üle jäänud ja võib-olla natuke koledamad köögiviljad, puuviljad jne. Festivalil tuli selline mõte, et kuna ma juba bändiga olen Ungarisse tulemas, siis võiksin ma sellel pühapäeval olla külalispeakokk.

Kohale oli tulnud väga palju vabatahtlikke ning korraldajal oli selle üle ainult hea meel. Nemad muudkui hakkisid ja mina muudkui kokkasin. Et teile aimu anda, milliste gabariitidega mul seekord kokku puutuda tuli, panen siia mõned pildid, mille autoriks on Szabolcs Vadnai:

Seekord oli neil õnnestunud marketitest koguda meeletul hulgal nuikapsaid, suvikõrvitsat, baklažaani, tomateid, sibulat, kartuleid, brokolit, maisi, porgandit, paprikat, aedube, muskaatkõrvitsat, lillkapsast, rohelist sibulat, peterselli, redised, lehtsalatit, viinamarju, ploome ja virsikuid. Neil endal leidus köögis varasematest kordadest veel hulgaliselt erinevaid maitseainud ja mõned kuivained. Otsustasin, et täna kokkame ühe suure pajatäie karrit (pluss riis), ühe suure pajatäie suppi ning kaks suurt konteineritäit värsket salatit ja puuviljasalatit. Kokku läks ettevalmistus ja kokkamine kuskil 5-6 tundi, nii-et korralik andmine. Peale seda haarasin igatahes sealtsamast käsitööõlle baarist ühe kosutava kõrvitsaõlle (kus kahjuks kõrvitsamekki polnud).

Suur pajatäis vürtsikat karrit

Karri sai hääästi-häääästi vürtsikas, sest uhasin ikka mõnuga ingveripastat ja igasugu põnevaid vürtse. Aga koos riisiga oli väga mõnus ja küttiski inimestel nahavahe soojaks. Igatahes oli üks põnev kogemus ja loodan, et umbes 150 näljast inimest said kõhud täis ja päev oli natuke helgem!

Juba samal õhtul tahtsime väga Budapesti vegan söögikohtadega tutvuda ja nagu ikka tuli appi Happy Cow, mis on ülemaailmne vegan söögikohtade andmebaas. Silma jäi Napfényes Étterem. Ütlen etteruttavalt, et see sai meie lemmikuks ja me käisime seal kokku NELI korda! Neil on Budapestis kaks söögikohta ning me käisime mõlemas. Esimesel õhtul nende väiksemas restoranis. Tellisime loomulikult vegan kuues Ungari guljaši ja mõlemale pitsa nende pitsamenüüst. Guljašš oli väga mõnus ja kosutav. Reisimise ajal lähevad supid eriti hästi peale. Ja appi, nende pitsad! Lihtsalt suurepärased. Äärest ääreni korralikult maitsestatud, rohke katte, erinevate kvaliteetsete taimsete juustudega ja see kõik kergelt tuhasel koheval pitsapõhjal. Meie lemmikuks sai Coal-burner pitsa, kust pealt võis leida tomatikastme, taimse vorsti, seitani, suitsutofu, punased sibulad ja taimse juustu.

Kuna pitsad olid lahmakad, siis saime neid nautida ka järgmisel päeval oma hotelli terassil:

Pühapäeva õhtul sai külastatud ka kohalikku kunstikeskust Trafot, kus viskasime silma peale UH Festi avapäeva bändidele. Väga meeldis UK-st kohale lennanud Killing Sound, kelle saund oli väga tume ja tummine ning tänu kino helisüsteemile korralikult läbiraputav.

Kuna meil oli terve järgmine päev vaba, siis jalutasime Budapestis ringi ja jahtisime järgmisi söögikohti ning põnevaid ja VÄGA odavaid õllesid (baaris maksis õlle alates 0,89 eurot). Meie sihtkohaks sai Vegan Love, mis on tuntud oma imeliste burgerite poolest. Ja imelised need tõepoolest olid! Mina tellisin vürtsika Mehhiko burgeri ning sinna kõrvale friikad ja suitsupaprika majoneesi. Jeerum, kui hea!.

Budapest ise on väga suur linn ja väga ilus linn. Palju kaunist gooti arhitektuuri, mis minusugusele metalheadile loomulikult peale läheb. Peale ringi jalutamist olime päris väsinud ja hüppasime taas hotellivoodisse.

Teisipäeval ootas meid ees juba live UH Festi raames. Magasime ennast välja, käisime loomulikult jälle pitsat söömas ja varsti oli meil hotellis järel üks maailma toredaim vabatahtlik Vera. Sõitsime koos kontserdipaika, kus meid ootas ees soundcheck. Peale soundchecki viis Vera meid TAAS PITSAT sööma :D Samal õhtul oli seal imelises valgete linadega vegan restoranis ka live jazz band, nii-et elamus oli eriti tore. Ettekandjad juba naersid, et me jälle platsis oleme ja soovisid meie bändile head kontserti. Varsti asusimegi lavale ning show oli väga-väga äge. Sai ennast korralikult välja elada ja palju uusi lugusid mängida. Rahvast oli kõvasti mitme korruse peale ja nad elasid ka väga kaasa. Pärast kuulsin, et kontserdipaiga naabrid olevat kolm korda politsei kutsunud. Sorry, Budapest!

Fotode autoriks on Máté Bach:

Viimane foto on Marton Berta poolt.

Peale showd läksime tagasi hotelli, kus saime kolm tundi und ja tuli jälle kohvrid pakkida ja lennujaama teele asuda. Lend startis kell 6:45 hommikul. Lennujaamas saime veel kaasavõetud pitsat mugida. Ütlen ausalt, et super oli Tallinna lennujaamas välja astuda ja vahelduseks mööda maad liigelda. Rongi ja auto abiga olime õhtuks juba oma Valgamaa metsade vahel.

Selline pisike kokkuvõte :) Ja nüüd läätsepallide retsepti juurde!

Valmistamisaeg: 35 minutit passiivset, 15 minutit aktiivset. Kokku: 50 minutit.

Kogus: 30 - 35 pallikest, 5 - 6 inimest

• 350 g keetmata rohelisi või pruune läätsi (laiema kujuga, mitte need päris pisikesed)
• pool sibulat
• 1 küüslauguküüs
• 1 tl karripulbrit
• 1 ½ tl soola
• 90 g kaerajahu või täistera nisujahu (umbes 8 kuhjaga supilusikatäit)

Valmistamine:

Keeda läätsed rohkes vees täiesti pehmeks, kuni nad juba pudruks hakkavad muutuma. Selleks kulub 30 - 35 minutit. Kurna läätsed, loputa külma veega läbi ja pigista kõik üleliigne vesi läätsedest korralikult välja. Nüüd mudi läätsed kätega täiesti pudruks, lisa peeneks hakitud sibul ja küüslauguküüs, sool, karripulber ja kaerajahu. Sega kõik korralikult läbi ja lase paar minutit seista. Aja pann kuumaks ja vala sinna paras ports õli. Tee käed märjaks ja vormi väikesed või keskmised läätsepallid ning aseta need pannile praadima. Prae mõlemalt poolt krõbedaks. Mina pidin praadima kaks pannitäit. Serveeri näiteks selle imelise marinara tomatikastme ja spagettidega, selle sooja päevalillekastme ja kartulipudruga või hoopis külmalt snäkina või eineleiva vahel. Säilib külmikus mitu päeva!