16. apr 2017

Meie taimetoidureis Nepali - muljed ja pildid


Täpselt kaks nädalat tagasi maandusin ma Eestis. Sellele eelnes aga kaks nädalat Nepali. Mida me seal õigupoolest tegime ning mida tähendavad sõnad pickle, momo ja dhanyabad? Uurime lähemalt! Valisin reisil tehtud 700-st pildist välja parimad ja panin kirja eredaimad mälestused.

Märtsi 20.ndal õhtul sai meie reisiseltskond kokku Tallinna Lennujaamas. Sealt lendasime Tallinn-München-Abu Dhabi-Kathmandu. Münchenist viis meid edasi Etihad Airways'i hiigellennuk. Sain kiirelt kätte ka eraldi tellitud vegan eine, milleks oli kurkumiriis, aedoakarri, kikerhernesalat, puuviljasalat, kukkel ja vegan või. Ei midagi, millest koju kirjutada, aga sellegipoolest täiesti meeldiv soe söök. Lennukis oli väga korralik valik häid filme. Paljusid olin ma neist näinud (Hacksaw Ridge, La La Land, The Shawshank Redemption, The Girl On the Train jne.), aga mitmed olid ka vaatamata. Peale kuute tundi ja paari filmi hiljem, maandusime varahommikul Abu Dhabis. Lennujaamas tervitas meid korralik pahvakas õhuvärskendit, mida seal hoolega igale poole pihustati. Edasi viis meid juba viimane neljatunnine reis Nepali pealinna Kathmandusse. Lennukis sai jälle süüa, seekord oli menüüs tomatine pastaroog, maisisalat, arbuus ning kukli-võide kombo.

Kohaliku aja järgi jõudsime sinna jumalate orgu kell neli õhtul. Mulle väga meeldis Kathmandu lennujaam. Ääretult sümpaatne suur punastest tellistest hoone väga koduse meeleoluga. Pidin valuutavahetuspunktis teenindaja üles ajama ning tolliametnik toksis näpuga minu viisapildile ja ütles rõõmsalt "Nice!". Samuti meeldis talle ka millegipärast minu perekonnanimi, mida ta hoolsalt korrutas. Edasi ootasid meid juba kohalikud esindajad Social Toursist, kes panid meile kaela valged tervitussallid ja juhatasid meid bussikestesse, mis meid hotelli viisid.

Kahtmandu tundus kohe väga eksootiline, eriti kuna ma pole varem Aasias käinud. Õhtu oli päikseline ja soe. Hotellis saime kohe kosutavat sööki (nuudliroog, vürtsikas tomatikaste, hunnik värsket hautatud spinatit ja köögivilju) ning vaatasime oma toad üle. Massaažihoolikuna märkasin hotelli kõrval spaad, mis erinevaid kehahoolitsusi pakkus. Läksime väikese kambaga jalamassaaži ootuses ja seda me ka saime. Kulus väga ära peale pikki lende!

Vaade Pilgrims hotellitoast

Hotellituba ise oli sel õhtul üsna rõske. Eestist kaasa toodud soojad riided ja isegi müts kulusid marjaks ära. Hommikul võtsin hommikusöögibuffeest enda taldrikusse praetud kartuleid, läätsekarrit ja köögivilju. Edasi ootas meid juba paaritunnine jalutustuur Kathmandu tänavatel, kus koos kohaliku kokaga varusime värskeid köögivilju ja vürtse eelseisvaks kokakoolituseks.

Tänav meie hotelli ees ja "Serenity Spa", kus sai jalamassaaži.
Tavaline elektrijuhtmete rägastik Kathmandu tänavatel.
Kaneelilehed
Nepali kohalik tšillipipar

Päev oli väga soe ja päike oli kõrgel taevas. Küllaltki vähenõudliku maainimesena mul Nepalis olles mingit nii-öelda kultuurišokki ei tekkinud. Ainuke asi, millega ma ei harjunud, oli pidev liikluslärm ja vali signaalitamine. Edasi jõudsime juba Social Tours kontorisse, kus kohaliku kokaga valmistasime kartulinaani, vürtsikat suppi ja kastmeid, köögiviljasalatit, maapähklisalatit ja puuviljasalatit.


Vürtsikas kaste ehk pickle ehk achar on Nepalis väga levinud ja seda pakutakse pea iga toidu kõrvale. Tavaliselt tehakse seda näiteks marineeritud redisest, bambusest, kurgist, kõrvitsast, ingverist, sidrunist ja mangost ning muidugi rohke tšilli ja õliga. Seekord tegi kokk kolme sorti kastet. Roheline piparmündikaste oli mahe, oranž oli keskmiselt vürtsikas ja punane oli väga-väga vürtsikas. Pickle sai reisi jooksul minu suureks lemmikuks ja meil õnnestus neid väga erinevas versioonis mekkida. Kokkamine ise oli väga tore ja näljane grupp hävitas terve kuhja kartulinaane.

Edasi suundusime Ahvide templisse (Swayambhu), mis on üks Nepali vanimaid pühapaiku. Meid tervitasid kohe banaani pärast kisklevad ahvid ning siis jalutasime mööda treppe üles, kus meid ootas hiiglaslik stuupa, mis meid Buddha silmadega piidles. Ülevalt avanes vaade Kathmandu orule ja selle lugematutele värvilistele majakestele. Õhk oli soe ja kirjud palvelipud lehvisid rahumeelselt tuules, taustaks mängimas lõputu ja voogav Om Mani Padme Hum mantra, mida kuuldus kõlaritest.


Õhtul suundusime traditsioonilisele seitsmekäigulisele Nepali tervitusõhtusöögile, kus lahutati meie meelt kohaliku tantsu ja lauluga. Eelroaks toodi popcorn, mida pakutakse näiteks mõnes kohvikus ka kohvi kõrvale. Seejärel saime mekkida kohalike vürtsidega maitsestatud praekartuleid, läätsepannkooki, aurutatud spinatit, seenekarrit, köögiviljakarrit, läätsesuppi ehk dhali, veel ühte vürtsikat suppi ning muidugi riisi. Minu lemmikuks osutusid seenekarri ja see võrratu aurutatud spinat, mida ma siiani vahel igatsen. Eestis on tavaliselt ainult beebispinat, mis pannil olematuks aurustub, aga Nepalis oli see ikka korralik malts ja seda parimas võimalikus mõttes. Kõrvale rüüpasin külma Everesti õlut, mis oli minu jaoks parim kohapeal maitstud õlledest.

Meie pidusöök. Vastas istuv kohaliku Social Toursi omanik Raj sõi kätega nagu õige kohalik, osad julgemad meie grupist proovisid ka järgi. 

Raj'ga oli huvitav vestlus ka sellest, kuidas Nepali inimeste jaoks on täiesti loogiline, et toit on ka ravim ning selleks, et olla terve ja õnnelik, tuleb nii oma keha kui ka vaimuga vaeva näha. Lisaks ütles ta veel lause, mis mul vahel kummitab "Läänemaailmal on kell, aga meil on aeg". Tõepoolest - need Nepali inimesed, keda mina kohtasin, olid väga rahulikud ja ääretult soojad ja südamlikud.

Peale pidusööki suundusime hotelli, et järgmiseks päevaks välja puhata. Meid ootas ees matk Shivapuri rahvuspargis, mis tipnes mäe otsas asuva Nagi Gumba nunnakloostri külastuse ja nunnadega lõunasöögi valmistamisega.

Salaküttide vastane pilt teeb alati tuju heaks!
Ahvide templist ostetud käekett, mis pidavat halva eemal hoidma. Türkiis on mu lemmik ja kolbad ka ilmselgelt!

Tüüne koir. Nepalis oli tohutult koeri. Kui Marko Matvere reisiraamatu pealkiri on "Meri ja kuked", siis raamat Nepalist peaks olema "Mäed ja koerad". Tundus, et igal ruutmeetril on vähemalt kolm koera. Mina nägin alati hästi hoitud, hästi söönud ja eluga rahul olevaid koeri. Ka sealses nunnakloostris oli mitu koera. Üks neist elas katusel ja tegi kõva häält iga kord kui mõni ulakas ahv jälle apelsini varastas või muidu töllakusi tegi.
Meie kohalik giid, kes meid läbi rahvuspargi jalutas. Ta rääkis, et selle töö eest eriti raha ei saa, aga talle lihtsalt väga meeldib siin. Lisaks seda, et ta on siin kaks korda kuningkobrat näinud (brrrr) ja et 2015. aastal toimunud Nepali maavärina ajal murdis tema vanaisa mõlemad jalad. 
Valmimisel on kõrvitsakarri, läätse dhal ja pickle.
Ingverit ja küüslauku purustati tihti raskes kiviuhmris.
Survekeetja oli Nepalis väga popp ning seda leidus isegi kaugete maakohtade majapidamistes. Hea abimees, kui on vaja kiirelt kaunvilju keeta.
Spinat!!!
Jälle üks põnev pickle, mis oli seekord tehtud kuivatatud sinepilehtedest. Kokkamisel kasutavad nad pidevalt sinepiõli.
Vaatavad tõtt.
Seeneroog austerservikutest - minu suured lemmikud!
Kausike läätsesuppi.
Kohalik Nepali kokk, nunnad ja vabatahtlik.

See eine siin taldrikul oli terve meie reisi ajal minu suurim lemmik kohapeal proovitud toitudest. Nii värske, nii kosutav, nii maitsekas! Üldse oli see matk läbi rahvuspargi, nunnakloostri aura ja toit põhjusteks, miks vist see päev mul siiani kõige eredamalt meeles on.

Järgmine päev aga lõime jälle bussile hääled sisse ning edasi ootas meid mitmetunnine sõit Pokhara poole. Tee peal tegime ka paar peatust, kus taas keha kinnitasime ning sõit tipnes paadisõiduga üle Begnase järve ja jõudmisega võrratusse The Begnas Lake Resort and Villas majutuskohta.

Tee peal ei lasknud ma mööda võimalust proovida veel kohalikku toitu. Seekord olid menüüs vürtsikad kikerherned ja maitsestatud praekartul värske koriandriga. See õlis pruuniks praetud tšillipipar oli mõnusalt krõmps!
Mõne tunni pärast ootas meid ka ametlik lõunasöögipeatus. Taas üks armas koht hea toiduga.
Menüüs nuudlid, muidugi spinat, vürtsikas tomatikaste ja vürtsikas kurgi-sibulasalat.
Peale lõunasööki sai natuke ka rippsillal turnitud, enne kui oli aeg taas bussi minna.
Meid ootasid vahvad värvilised paadid, millega sõitsime üle Begnas'e järve hotelli.
Meie majutuskohas oli bassein! Arvake ära, mis ma esimese asjana tegin, peale seda, kui olin end tuppa sisse seadnud?
Ööbimine oli ägedates kivimajakestes. 
Päikseline hommik basseini ääres.
Taamal on õrnalt paistmas Annapurna mäemassiiv ehk osa Himaalaja mäestikust.

Meie ööbimiskoht oli suurepärane. Kivimajakeste šarmist ei räägigi. Teenindus oli 5+ ning muidugi vaade majakeste aknast järvele ja mägedele. Olime seal kaks ööd ning kui päeval oli palav, siis mõlemad õhtud just enne magamaminekut oli väljas kuulda ritsikaid, padukat ja äikest. Nagu korralik Eesti suvi. Eriti, kui teisel õhtul veel kaugemalt järvekaldalt bändi mängimas kuulsin.

Kuigi muidu ma valin alati pigem kauem magamise, siis seekord ma lihtsalt pidin ennast teise päeva hommikul kell 6 toimuvale joogatunnile kirja panema. Kuidas ma ei lähe, kui joogaklass asub reaalselt paar sammu üle hoovi. Kell käis 5:40, libistasin trenniriided selga ning asusin rõõmsalt matile. Seekord tegime Kundalini joogat, mis kestis kaks tundi. Seal samas varahommikuses joogas näitas ennast aknast ka Annapurna mäemassiiv.

Peale kosutavat joogat oli aeg hommikusöögiks (seekord pakuti meile kartulikotlette ja aurutatud köögivilju) ning edasi ootas meid retk mööda mägiteid lähedal asuvasse permakultuuri kohvifarmi. Veetsime seal mitu tundi ning sõime sealse perenaise valmistatud lõunasööki. Peale nunnakloostrit oli see toit kohe minu teine lemmik. Lisaks tegi peremees meile tuuri oma istanduses. Tegemist oli ääretult sümpaatsete inimestega. Peremees töötas muidu aastaid leeprahaiglas, aga siis otsustas kannapöörde teha ja ise kohvi ning muid vilju kasvatada. Tema põhimõte oli lihtne - hoolitse kõigepealt maa eest ja siis hoolitseb maa sinu eest. Kui tema käest küsiti, kas tal probleeme või muresid on, siis ta vastas, et ei, tal ei ole ühtegi muret. Ainult selg vahepeal natuke valutab.

Elaval tulel saab alati parim toit! Karriroog valmistati lõkkel, läätsesupp aga toas survekeetjas.
Läätsed supiks.
Jälle suurepärane kohalik värske toit. Riis, lillkapsakarri, vürtsikas külm kaste ja reisi parim läätsesupp, kus oli ohtralt värsket ingverit.

Luksuslik välikemps.


See päev oli vist kõige palavam ning pikalt kuumas viibimine (isegi varjus olles), pani keha natuke streikima. Hotelli jõudes lasin endale kogu keha massaaži teha ning vajusin magama. Õhtusöögile seekord ei jõudnudki, vaid puhkasin korralikult, et järgmisteks seiklusteks valmis olla. Esimesel õhtul sõin aga hotellirestoranis momosid ehk kohalikke pelmeene vürtsika kastmega, lisaks köögiviljariis, spinat ja karri.

Peale kahte ööd selles imeilusas kohas oli aeg edasi liikuda. Seekord ootas meid kohtumine küla kohaliku ajurveda arstiga. Oli huvitav näha, millised on arstiabi tingimused külarahvale. Soovijaid said oma muresid kurta ning nii mõnigi lahkus purgikese taimepulbriga.

Kui tore saab üks loomake olla? 
Memm otsis kitsesid
Leidlik värav
Kohalik tohter
Ravimtaimede spikker

Edasi sõitsime juba Pokharasse ehk Nepali tuntud kuurortlinna. Pokharaga on põnev veel see, et kuni 1960-ndateni pääses sinna ainult jalgsi ning seda peeti Kathmandust veel müstilisemaks. Aga 1968.aastal lõpetati esimese tee ehitus, peale mida kasvasid turism ja linn jõudsalt. Pokhara ise ei olnud minu silmale esmapilgul midagi erilist. Aga seal veedetud aeg on mul siiani soojalt meeles. Just see sõbralik aura, laiad ja loogilised tänavad, väga palju söögikohti ja baare ning reisil kõige paremini magatud ööuni. Muidugi ka suure ajurvedakliiniku külastus, kuhu me jõudsimegi esimesena. Panime endale kõik järgmiseks päevaks protseduurid kirja ning siis läksime juba Thakali toidukoolitusele. Mustangi alalt pärit Thakali hõim on tuntud oma hea ärivaistu poolest ning mitmed neist peavad Nepalis hotelle. Nende köök on samuti au sees ning mitmed teeäärsed Thakali toidukohad pakuvad suurepärast toitu. Tihti söövad nad riisi asemel hoopis tatrajahust (ka maisi- ja odrajahust) tehtud putru.

Meile kokatigi tatrajahust putru, kuivatatud spinati ja kartuli suppi, nõgesesuppi maisijahuga, värsket salatit ja vürtsikat külma kastet. Toit oli hästi harjumatu, sest tatramass oli täiesti mage ning ka supid olid väga maalähedase mekiga. Kõht oli aga tühi ning sõin kõik ära. Kohalikud see-eest mugisid jahuputru kahe suupoolega. Vastutasuks kostitasin neid Eestist toodud pipraviinaga.

Ajurveda kliinik. Kõik kliinikud võiksid nii ilusad olla.
Tavaline tuba kliinikus.
Pokhara
Lihtne sõnum kliinikus
Kliiniku raamaturiiul
Buddha õpetused
Purgike ravimiriiulilt
Nõges supiks
Kuivatatud spinat
Aromaatne sichuani pipar
Värske salat koriandriga
Supitegu
Tatrajahust puder

Peale pikka päeva sain oma uue ägeda sõbra Anettega hotelli ees kokku ja tahtsime iga hinna eest mingis mõnusas kohas maitsvat õhtusööki süüa. Otsustasime, et ei anna enne alla, kui leiame just selle õige koha. See pidi olema rõduga või väljas istumise võimalusega ning menüüs pidi leiduma Nepali toite.

Lõpuks maandusime ühes väga armsas kohakeses, kus oli väljas istumine, tänav oli küllaltki vaikne ning taustal mängiti vaikselt hangi. Menüüs leidus suur hulk Nepali toite väga hea hinnaga. Näiteks momod maksid natuke üle euro. Lisaks tellisin veel thukpat ehk vürtsikat nuudlisuppi ja kohalikku õlut. Koht ise oli pisike ja sees olid vanadel puidust riiulitel suured kapsapead ja kõrvits. Meid teenindav tüdruk tõi lauda joonelise vihikulehe ja pastaka, kuhu pidime ise peale kirjutama, mida süüa soovime. See oli vahva, et õllet läks teenindaja mulle kõrvalt poest ostma.

Õhtune Pokhara

Momode juures oli maitsev mango pickle. Nuudlisupp oli ka täitsa hea ning sisaldas rohkelt baklažaani aga see retsept meeldis mulle isegi rohkem :) Kuna kohe õhtusöögi alguses tuli meie laua juurde ka üks koer kerra magama, siis tellisin talle eraldi naani. Tema pööras aga koonu bravuurikalt kõrvale ning kirtsutas nina. Eks härra oli juba kurguni head-paremat täis ning mingi lihtne naan teda küll enam ahvatlenud. Anette rääkis, et järgmisel õhtul ta nägi, kuidas see sama kuts sai söögikoha omanikelt jälle süüa. Nii-et pole siin midagi imestada!

Peale õhtusööki oli taas hotelli- ja uneaeg. Järgmine päev oli kõigil sisustatud ajurveda protseduuridega. Osad soovijad said ka hommikusele matkale minna. Minul oli kirja pandud tunnine arsti konsultatsioon ja kolmetunnine massaaž ja õliprotseduur. Enne seda sõin veel hommikust ühes Pokhara tänavakohvikus, mis pakkus väga maitsvat tomatist tofurooga koos paksu viilu röstsepiku ja klaasitäie värske arbuusimahlaga. Siis oligi juba aeg sammud kliiniku poole seda. Tänava peal märkasin veel eriti vahvaid ärinimesid nagu "One Direction Hotel" ja "Dead brain, fast food and video games". Lisaks tuli kellegi rõdult kõvasti Metallicat. Tuju oli hea!

Konsultatsiooni ajal määras arst peale pikka info kogumist minu kehatüübi ja soovitused, kuidas enda tüüpi ja elustiili toetada. Kolmetunnine kogukeha massaaž oli kindlasti Nepalis kogetud massaažidest parim. Seda tehti sooja seesamiõliga ja väga põhjalikult. Massaaž tipnes shirodhara'ga, mis on iidne ja ainulaande ajurveda protseduur, kus pidevalt jooksva joana valatakse sinu otsaesisele sooja õli. See peaks eriti hästi mõjuma närvisüsteemile, peavaludele, depressioonile ja stressile. Oli tõesti väga meeldiv, aga kõige parem osa oli minu jaoks ikkagi eelnenud pikk massaaž.

Sama päeva õhtul suundusime oma väikese seltskonnaga (mina, Anette ja ta ema ning Ilona ja Kuido) OR2K söögikohta sööma. Olime sama ketti külastanud ka Kathmandus ning tore oli seda Pokharas kohata. Sealne kreemjas hummus koos rohke praesibula ja seente ning pehme chapatiga oli meil üks suuri lemmikuid. Lisaks on seal hea pad Thai ja muidugi momod. Peale õhtusööki tänavale astudes tervitas meid lahmakas sooja vihma.

Järgmisel päeval oli meie bussinina taas Kathamandu poole. Vaheööbimisega ühes kaunis kohakeses nimega Summit River Lodge, kus saime ka ise kohalike kokkadega momotegu proovida!

Teekond majutuskohta üle rippsilla.
Karukoer!
Tavaline Nepali külake
Jess!
Momotegu!
Vastutasuks tegin koos kohaliku kokaga minu pehmeid kakao-apelsiniküpsiseid
Aus vürtsikast
Sealt samast lähedalt pärit mahlane värske kurk läks salatiks. Värsket kurki süüakse Nepalis palju ja see on pea alati sooja toidu kõrval lihtsate viilude või salatina.
Tegime mitut sorti momosid. Pildil on köögiviljamomode täidis. Lisaks mekkisime ka kartulimomosid ja šokolaadimomosid.
Kuum köögiviljaleem
Kohalikud kokad tainast lõikamas ja rullimas


Väga äge kokakoolitus oli ja tõeline au oli nende kokkadega koos süüa teha. Pärast rääkisin nendega ka paar sõna juttu. Selgus, et nad elavad Kathmandus ning töögraafik on selline, et kuu aega on hotellis ja mõne päeva kodus. Küsisin, et mida nad vabal ajal teevad. Nad vastasid, et jalutame Kathmandu tänavatel ja saame sõpradega kokku. Et mägesid ei valluta ja matku ette ei võtta nagu turistid :)

Samal päeval oli vaikselt levima hakanud ka mingit sorti kõhugripp. Kaks inimest meie seltskonnast olid siruli maas ning töötuppa tulla ei saanud. Järgmisel päeval olid nad õnneks juba piisavalt vormis, et viimased paar tundi Kathmanduni sõita. Õhtul läksime taas väiksema seltskonnaga ühte toidukohta, mille menüüs oli põnev taimne toit nimega "Elephant foot" ehk elevandijalg. Kuna selleks ajaks oli igapäevaselt palju riisi ja idamaiseid vürtse tarbitud, siis kõlas suur taimne kotlett koos portsu friikatega täitsa ahvatlevalt. Kotlet ise oli aga nagu kuiv jahukäkk ja isegi lihtsad friikad maitsesid halvasti. 

Järgmisel hommikul hotellis tundsin ennast kehvasti ja otsustasin tuppa jääda. Õigesti tegin, sest varsti ootas mind ees kuus korda oksendamist, kõrge palavik ja lahtine kõht. Ei tea, kas oli see kurikuulus elevandijalg või pigem kipun arvama, et kõhugripp jõudis otsaga ka minuni. Teised külastasid samal ajal Social Toursi omaniku Raj'i naise kohvikut Kar.ma Coffee ning võtsid osa kokakoolitusest, kus valmistati pakse läätsepannkooke sinepiõliga. Õnneks järgmisel hommikul enam oksendamist polnud, aga sellegipoolest olin veel liiga nõrk, et linnapeale minna. Kuulsin, et üks inimene meie grupist oli ka siruli jäänud. Teised külastasid Bhaktapur'i ehk käsitööliste linnaosa ning tegid veel mõningaid suveniiri sisseoste. Õhtuks hakkas juba eluvaim tagasi tulema. Seda kindlasti ka tänu armsa Anette toodud rehüdratsiooni pulbrile, puhkusele ja igasuguse jama väljutamisele. Läksime terve reisiseltskonnaga ühe meie grupiliikme juubelit tähistama ning parim koht selleks oli taaskord juba vana lemmik OR2K.

Järgmine päev oligi juba ärasõidupäev. Kuna meie hotelli lähedal oli palju-palju väikeseid ärisid ja kaupluseid, siis sain kõik oma suveniirid ostetud sealt samast. Lisaks käisime Anettega kahekesi viimasel lõunasöögil ühes eriti vinges kohas nagu "Places Restaurant and Bar". Interjöör oli sarnane OR2K-le, kus istumine oli maas. Tellisin tofuvardad grillkastmega ja värske salati ning joogiks võtsime "True Blood" nimelise alkoholivaba kokteili, mis oli tehtud peedimahlaga. Väga-väga maitsev toit ja jook! Anette sõi sooja lillkapsasalatit kreeka pähklitega.

Tofuvardad grillkastmega ja "True Blood".

Viimane pildike on minu Instagramist, kust leiad veel palju reisipilte, mida siinses postituses pole. Nii-et kui soovid lisadoosi, siis kliki SIIA!

Kathmandu lennujaamas korrutas tolliametnik jälle rõõmsalt minu perekonnanime ja oligi aeg koduteele asuda. Õhku tõustes olid ümberringi üsna tumedad pilved ning just kui minu kõrvaklappidest Nirvana "Dive" kostus, tegi lennuk väga järsu jõnksu allapoole. Võttis seest nii kõhedaks, et eemaldasin klapid ja pidin korra hinge tõmbama. Peagi maandusime Abu Dhabis, kus pidime 5-6 tundi ootama. Õnneks leidsime Anette ja ta emaga vaikse kohakese ja veetsime enamuse ajast seal. Lisaks kinnitasime natuke keha ühes kohvikus, kus tellisin suure mahlase marjasmuuti ja mineraalvett. Siis ootas juba ees kuuetunnine reis Münchenisse. Saksamaale jõudes oli juba selline tunne, et kohe kodus. Siin oli ootaeg lühike ja edasi ootaski juba kahetunnine lend koduse ja mugava Nordicaga, sihtmärgiks Tallinn

Küll oli hea kodumaal maanduda ja veenduda, et reisida on äge, aga kodus on alati parim. Kõige parem tunne oli lennujaamas oma kallimat näha, sest peale ligi 13 koos elatud aastat ei ole me kunagi üksteisest nii kaua eemal olnud :) Autos sain mugida meie sõbra Miina küpsetatud pitsarulle, mis kulusid näljasele reisihundile väga ära. Tallinn-Tartu läks ilmselgelt väga kiirelt peale nii pikka rändamist. Tartusse jõudes kosutasime ennast Aparaadi IMELISE seenerisottoga ning kell seitse õhtul ma juba põõnasin. Üldse oli peale reisi mul nädal aega naljakas ja üldse mitte minulik režiim - kell 22 magama ja kell 8 üles. Järgmisel päeval sõitsime juba oma metsatarre. 

Suur aitäh kõikidele, kes selle reisi võimalikuks tegid (Ave Riisberg, WRIS ja Social Tours) ja reisile tulid ning tänu neile, kellega oli reisil palju meeldejäävaid ja toredaid hetki! Aitäh ehk dhanyabad, Nepal!

Sandra

Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar

Lisa

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...

Printfriendly